Kohtumine Stingiga: 'Täitsa tavaline, nagu naabrimees'...
Viru Keskusesse sisenedes kostub kõrvu muusika - Sting. Plakatitelt vaatab vastu Sting. Esimest korda kohtub ta täna oma Eesti austajatega - vana hea Sting!
Gordon Matthew Thomas Sumneri käepigistus on pehme ja sõbralik. Ta vaatab sügavalt silma ja kirjutab oma raamatusse ''Murtud muusika'' suure, lookleva autogrammi. Gordon on rahulik, ei paista tüdinenud. Nagu oleks ta meile, eestlastele, juba vana tuttav. Ta ongi tuttav, ainult lavalt ja piltide pealt - seal kutsub ta end Stingiks.
Olukorra tähtsust ei lase unustada kümned fotograafid, kaameramehed, ajakirjanikud, kes iga Stingi liigutust silmadega söövad. ''Praktiliselt valge on raamatupoe see nurk, kus Sting istub, antiikse kirjutuslaua taga,'' kirjeldab Vahur Kersna vaatepilti neile, kes alles väljas oma korda ootavad. Seal, lõputus järjekorras, Viru Keskuse Hämariku väljakul, tammuvad jalalt jalale ülejäänud Stingi austajad. Kõigil käes raamat, mille esikaanel kuulsuse lapsepõlvefoto.
Pool tundi varem: järjekorra kõige ees seisab Gunnar. Nõjatub vastu seina (et oma liidripositsioonist kõvasti kinni hoida) ja loeb ''Murtud muusikat''. Praegu läheb 74. lehekülg. ''Kella poole kaheteistkümnest ootan siin,'' ütleb ta reipalt. Stingiga kohtudes ta staarile midagi öelda ei plaani. Võib-olla ainult tere. Raamat pidavat igal juhul asjalik lugemine olema.
Kell on 13.40. Vahur Kersna asub järjekorrarahvast informeerima: ''Umbes poolteist tundi tagasi maandus Sting Tallinnas. Läks hotelli, pesi ennast puhtaks, kammis ennast ära. Ja nüüd on ta teel Viru Keskuse poole.'' Tunde kivil istunud inimestesse tuleb eluvaim tagasi.
Uleval, Rahva Raamatus, on Briti staari ala kilelindiga juba eraldatud. Raamatupoe leti taga ei ole kunagi nii palju müüjaid nähtud. ''Minul on täna vaba päev. Tulin ikka tööle, tahtsin Stingi näha,'' naerab müüja Pille lõbusalt. Tema vanem kolleeg tunnistab, et täna peavad nad küll jumalat tänama, et siin töötavad. Autogrammistki ei jää nad ilma. Pille põhjendab, kuidas: ''Käpp on sees!''
Nurga tagant astub välja - Sting. Rahulikul kõnnil, malbel naeratusel - ja kaob jälle. Kirjutab kirjastaja jaoks 50 autogrammi raamatuisse, joob tassikese teed (väidetavalt musta ja meega), sööb kõrvale puuvilju.
Kersna valgustab huvilisi: ''Umbes kolmsada autogrammi peaks ta selle tunni aja jooksul andma. ühe autogrammi peale läheb aega umbes neli sekundit.''
Sting seab end laua taga mõnusalt sisse, limpsab keelega üle huulte ja alustab autogrammide jagamist.
''Palun pildista mind! Pildista mind, palun!'' nuiab roosas särgis naisterahvas sõbralt ja astub staari laua ette. Kaks sekundit - ja õnnehetk on läbi. Ta astub laua juurest kõrvale, nägu õnnest säramas: ''Oeh...''
Kersna: ''Vahepeal oli võimendajaga probleeme. Sting isegi juhtis tähelepanu sellele, et sellise müra sees ei saa keegi autogramme tund aega kirjutada.'' Nüüd on ruumis vaiksem. Kostuvad üksikud rõõmukiljatused, inimesed räägivad omavahel vaikselt. ''Kriiks''...kostub äkki nii kõvasti, et inimesed katavad kõrvad kätega. Veel paar korda otsustab tehnika üles öelda. ''Ou,'' ütleb Sting vaid selle peale.
Meie naabrid Lätistki on kohale sõitnud - raamatusse autogrammi saama ja kontserti kaema. ''Me väga loodame, et ükskord tõlgitakse see raamat ka läti keelde,'' räägivad noored läbisegi.
Gunnar jutustab, et Stingiga kohtudes teda kõhe tunne ei läbinud. ''Täitsa tavaline, nagu naabrimees,'' muigab ta. Raamat läheb kingituseks tütrele: ''Viin talle kohe ära, töö juurde. Tal on lausa spets raamaturiiul.''
Palju oli neid, kes ukse taha jäidki. Neil jäi Sting seekord nägemata. Järjekorras viimane, poolakas Andrei, ei kurvasta: ''Ma olen viis Broken Music Tour i kontserti juba näinud. Täna lähen teie kontserdile, homme Riiga ja ülehomme Vilniusesse.'' Ta tunnistab, et sai tegelikult juba autogrammi kätte ka. Proovis lihtsalt teise ringiga uuesti saada.
Regilaul Stingi moodi - ja ka kõige soliidsem põhjamaine publik sulas
Kujutagem ette: õhtune Saku Suurhall, ümberringi sebib elevil publik, õhus on mahedat popkorni, õlle ja muusika lõhna. Veel mõni minut, kohe astub lavale maailma armastatuim muusik - Sting.
Ei, eksisin. Kõigepealt tuleb publikut soojendama Stingi poeg. õigemini tema bänd Fiction Plane. Vaatajaskond ei tea, mida oodata. Seisab ja vahib esialgu niisama. Kleenuke Joseph Somner lööb jalaga vastu maad ja noored britid hakkavad pihta.
Fiction Plane i kutid elavad oma muusikasse nii sisse - neid ei huvita see, et publik on kohmetu. Paar lugu saab läbi ja juba on raske mitte kaasa elada. Isegi hulluda heast muusikast. Hääl on sel staari pojal Josephil küll võimas. ''Rahvas, tervitage Lyle i - ta on järgmise bändi kitarrist. Ma ei tea küll, kuidas seda bändi nimetatakse,'' naerutab ta.
Igal juhul võib Fiction Plane rahul olla - Eestist said nad täna terve portsu fänne juurde. ''Kas me võime järgmisel aastal tagasi tulla?'' julgevad nad enne lavalt lahkumist küsida. ''Jaa!'' vastatakse neile. ''Ma arvan, et me tuleme siis!''
Väike paus. Ruttu toob janune publik õlut. Rüübatakse siis pahaaimamatult seda mõnda aega, kui järsku - põmm - kõik on pime - siis teravvalge -, siin ta seisabki - Sting ise!
Tema hääl on hüpnotiseeriv, kui alustab: 'If I Ever Lose My Faith In You...' Stingil on tuhmi värvi riided seljas, muusikale andunud nägu peas. ''Aitäh! Kuidas teil läheb?'' tunneb ta huvi. Loomulikult läheb sel hetkel kõigil väga hästi.
Noh, noh, kutsub ta parema käega publikut kaasa elama. Ja laulab. Aga publikut rahule ei jäta - tahab, et kõik laulaksid. Välja tuleb regilaul Stingi moodi.
'Englishman in New York' ja noor t?ikk lava ees peab rõõmust hõikama: ''See on ainuke laul, mida ma tean!'' Koos sõbrannaga tantsivad nad mõnuga edasi.
Vahepeal tundub, nagu ümmarguse näoga trummar lendaks kohe-kohe mitmeks tükiks - nii hästi ja elavalt musitseerib ta.
''One, two, three, four,'' hõikab Sting, ja alustab: 'Every Little Thing She Does is Magic'. Selle mehe hääl on nii võimas, et külmavärin jookseb mööda selga üles. ''Tänan, Estonia,'' hellitab ta eestlasi: ''Es-to-ni-aaa.'' Mehed võtavad naisi käte vahele, lapsed tikuvad lähemale.
Astub Sting ette, tinistab osavalt kitarri. Astub teine kitarrist ja mängib madalamaid toone. Tuleb kolmas ja laseb kaks pikka tooni. Välja tuleb uhke kitarritrio. Lausa nii võimas, et memm publiku seas minestab. Meeskond toimetab ta välja.
'Roxanne' ja 'Fragile' ja veel palju muud head klassikat kuuleb täna õhtul. Viimaks 'Every Breath You Take'. Kes veel istub, see tõuseb. Tantsitakse end tühjaks, elatakse välja, tuntakse vabalt. Soliidset, mitte kõige nooremas eas Eesti publikut ei näe vist väga tihti sellisena. Keegi ei hoia ennast enam tagasi. Ja kui silmad kinni panna, võib kuulda, et ka Sting ei hoia oma häält tagasi. Põhjamaine publik on sulanud.
(c) AS SL õhtuleht by Marian Männi
Viru Keskusesse sisenedes kostub kõrvu muusika - Sting. Plakatitelt vaatab vastu Sting. Esimest korda kohtub ta täna oma Eesti austajatega - vana hea Sting!
Gordon Matthew Thomas Sumneri käepigistus on pehme ja sõbralik. Ta vaatab sügavalt silma ja kirjutab oma raamatusse ''Murtud muusika'' suure, lookleva autogrammi. Gordon on rahulik, ei paista tüdinenud. Nagu oleks ta meile, eestlastele, juba vana tuttav. Ta ongi tuttav, ainult lavalt ja piltide pealt - seal kutsub ta end Stingiks.
Olukorra tähtsust ei lase unustada kümned fotograafid, kaameramehed, ajakirjanikud, kes iga Stingi liigutust silmadega söövad. ''Praktiliselt valge on raamatupoe see nurk, kus Sting istub, antiikse kirjutuslaua taga,'' kirjeldab Vahur Kersna vaatepilti neile, kes alles väljas oma korda ootavad. Seal, lõputus järjekorras, Viru Keskuse Hämariku väljakul, tammuvad jalalt jalale ülejäänud Stingi austajad. Kõigil käes raamat, mille esikaanel kuulsuse lapsepõlvefoto.
Pool tundi varem: järjekorra kõige ees seisab Gunnar. Nõjatub vastu seina (et oma liidripositsioonist kõvasti kinni hoida) ja loeb ''Murtud muusikat''. Praegu läheb 74. lehekülg. ''Kella poole kaheteistkümnest ootan siin,'' ütleb ta reipalt. Stingiga kohtudes ta staarile midagi öelda ei plaani. Võib-olla ainult tere. Raamat pidavat igal juhul asjalik lugemine olema.
Kell on 13.40. Vahur Kersna asub järjekorrarahvast informeerima: ''Umbes poolteist tundi tagasi maandus Sting Tallinnas. Läks hotelli, pesi ennast puhtaks, kammis ennast ära. Ja nüüd on ta teel Viru Keskuse poole.'' Tunde kivil istunud inimestesse tuleb eluvaim tagasi.
Uleval, Rahva Raamatus, on Briti staari ala kilelindiga juba eraldatud. Raamatupoe leti taga ei ole kunagi nii palju müüjaid nähtud. ''Minul on täna vaba päev. Tulin ikka tööle, tahtsin Stingi näha,'' naerab müüja Pille lõbusalt. Tema vanem kolleeg tunnistab, et täna peavad nad küll jumalat tänama, et siin töötavad. Autogrammistki ei jää nad ilma. Pille põhjendab, kuidas: ''Käpp on sees!''
Nurga tagant astub välja - Sting. Rahulikul kõnnil, malbel naeratusel - ja kaob jälle. Kirjutab kirjastaja jaoks 50 autogrammi raamatuisse, joob tassikese teed (väidetavalt musta ja meega), sööb kõrvale puuvilju.
Kersna valgustab huvilisi: ''Umbes kolmsada autogrammi peaks ta selle tunni aja jooksul andma. ühe autogrammi peale läheb aega umbes neli sekundit.''
Sting seab end laua taga mõnusalt sisse, limpsab keelega üle huulte ja alustab autogrammide jagamist.
''Palun pildista mind! Pildista mind, palun!'' nuiab roosas särgis naisterahvas sõbralt ja astub staari laua ette. Kaks sekundit - ja õnnehetk on läbi. Ta astub laua juurest kõrvale, nägu õnnest säramas: ''Oeh...''
Kersna: ''Vahepeal oli võimendajaga probleeme. Sting isegi juhtis tähelepanu sellele, et sellise müra sees ei saa keegi autogramme tund aega kirjutada.'' Nüüd on ruumis vaiksem. Kostuvad üksikud rõõmukiljatused, inimesed räägivad omavahel vaikselt. ''Kriiks''...kostub äkki nii kõvasti, et inimesed katavad kõrvad kätega. Veel paar korda otsustab tehnika üles öelda. ''Ou,'' ütleb Sting vaid selle peale.
Meie naabrid Lätistki on kohale sõitnud - raamatusse autogrammi saama ja kontserti kaema. ''Me väga loodame, et ükskord tõlgitakse see raamat ka läti keelde,'' räägivad noored läbisegi.
Gunnar jutustab, et Stingiga kohtudes teda kõhe tunne ei läbinud. ''Täitsa tavaline, nagu naabrimees,'' muigab ta. Raamat läheb kingituseks tütrele: ''Viin talle kohe ära, töö juurde. Tal on lausa spets raamaturiiul.''
Palju oli neid, kes ukse taha jäidki. Neil jäi Sting seekord nägemata. Järjekorras viimane, poolakas Andrei, ei kurvasta: ''Ma olen viis Broken Music Tour i kontserti juba näinud. Täna lähen teie kontserdile, homme Riiga ja ülehomme Vilniusesse.'' Ta tunnistab, et sai tegelikult juba autogrammi kätte ka. Proovis lihtsalt teise ringiga uuesti saada.
Regilaul Stingi moodi - ja ka kõige soliidsem põhjamaine publik sulas
Kujutagem ette: õhtune Saku Suurhall, ümberringi sebib elevil publik, õhus on mahedat popkorni, õlle ja muusika lõhna. Veel mõni minut, kohe astub lavale maailma armastatuim muusik - Sting.
Ei, eksisin. Kõigepealt tuleb publikut soojendama Stingi poeg. õigemini tema bänd Fiction Plane. Vaatajaskond ei tea, mida oodata. Seisab ja vahib esialgu niisama. Kleenuke Joseph Somner lööb jalaga vastu maad ja noored britid hakkavad pihta.
Fiction Plane i kutid elavad oma muusikasse nii sisse - neid ei huvita see, et publik on kohmetu. Paar lugu saab läbi ja juba on raske mitte kaasa elada. Isegi hulluda heast muusikast. Hääl on sel staari pojal Josephil küll võimas. ''Rahvas, tervitage Lyle i - ta on järgmise bändi kitarrist. Ma ei tea küll, kuidas seda bändi nimetatakse,'' naerutab ta.
Igal juhul võib Fiction Plane rahul olla - Eestist said nad täna terve portsu fänne juurde. ''Kas me võime järgmisel aastal tagasi tulla?'' julgevad nad enne lavalt lahkumist küsida. ''Jaa!'' vastatakse neile. ''Ma arvan, et me tuleme siis!''
Väike paus. Ruttu toob janune publik õlut. Rüübatakse siis pahaaimamatult seda mõnda aega, kui järsku - põmm - kõik on pime - siis teravvalge -, siin ta seisabki - Sting ise!
Tema hääl on hüpnotiseeriv, kui alustab: 'If I Ever Lose My Faith In You...' Stingil on tuhmi värvi riided seljas, muusikale andunud nägu peas. ''Aitäh! Kuidas teil läheb?'' tunneb ta huvi. Loomulikult läheb sel hetkel kõigil väga hästi.
Noh, noh, kutsub ta parema käega publikut kaasa elama. Ja laulab. Aga publikut rahule ei jäta - tahab, et kõik laulaksid. Välja tuleb regilaul Stingi moodi.
'Englishman in New York' ja noor t?ikk lava ees peab rõõmust hõikama: ''See on ainuke laul, mida ma tean!'' Koos sõbrannaga tantsivad nad mõnuga edasi.
Vahepeal tundub, nagu ümmarguse näoga trummar lendaks kohe-kohe mitmeks tükiks - nii hästi ja elavalt musitseerib ta.
''One, two, three, four,'' hõikab Sting, ja alustab: 'Every Little Thing She Does is Magic'. Selle mehe hääl on nii võimas, et külmavärin jookseb mööda selga üles. ''Tänan, Estonia,'' hellitab ta eestlasi: ''Es-to-ni-aaa.'' Mehed võtavad naisi käte vahele, lapsed tikuvad lähemale.
Astub Sting ette, tinistab osavalt kitarri. Astub teine kitarrist ja mängib madalamaid toone. Tuleb kolmas ja laseb kaks pikka tooni. Välja tuleb uhke kitarritrio. Lausa nii võimas, et memm publiku seas minestab. Meeskond toimetab ta välja.
'Roxanne' ja 'Fragile' ja veel palju muud head klassikat kuuleb täna õhtul. Viimaks 'Every Breath You Take'. Kes veel istub, see tõuseb. Tantsitakse end tühjaks, elatakse välja, tuntakse vabalt. Soliidset, mitte kõige nooremas eas Eesti publikut ei näe vist väga tihti sellisena. Keegi ei hoia ennast enam tagasi. Ja kui silmad kinni panna, võib kuulda, et ka Sting ei hoia oma häält tagasi. Põhjamaine publik on sulanud.
(c) AS SL õhtuleht by Marian Männi
PHOTOS
